Koduotsingul

Plop, plop, plop.

 

Kaks jalapaari loivab mööda teed, taustaks Austraalia rahvusheli – varbavaheplätude kummitalla plaksuv kõla.

 

Plop, plop, plop.

 

Tänase kuuma päikese all on isegi varbavaheplätud liiga kinnised jalanõud. Aga kodu on vaja.

 

Kodu, kuhu põgeneda 40c kuumuse eest konditsioneeri alla. Kodu, mille külmkappi peita arbuusisektoreid, mis muidu Austraalia suves poole tunniga hapuks läheks. Kodu, kuhu laotada laiali oma neoonvärvides töösärgid ja jätta viinamarjased terasninaga saapad, kartmata, et öö jooksul mõni ämblik või madu neid oma pesaks pidama võib hakata.

 

Sellise kodu potentsiaaliga kohti siin New South Walesis Griffithi linnakeses hooajatöölistele jagub. Paarikümne tuhande elanikuga linna ümber laiuvad apelsiniistandused, veinitehased ja viinamarja põõsad, arbuusi- ja melonipõllud. Ainuüksi Casella Family Brands palkab viinamarjahooajaks sadakond ajutist töötajat, kes igal aastal samal ajal kodu otsib. Abikäsi vajavad ka kõik pitsa-pasta-gelato kohad – mõnikord võib lausa tunduda, et oled sattunud veidrasse Itaaliasse. Sellisesse, kus ühele sõidurajale mahub vähemalt kaks autot, golfiväljakul mõnulevad hämarikul kängurud, ja vanapaar, papil soliidne soni peas, toriseb üksteisele “mamma mia!” enne kui tuttavat hello-ga tervitab. Isegi “maffia” kõlab sosinal ja suurte silmade saatel kohalike huulilt.

 

Koduotsinguil plätupaar kohtub itaallaste asemel aga indialastega. Nad seisavad kolmekesi keskpäevase päikese eest hoovi ainsa puu varjus. Hoolimata kuumakraadidest on neil pikad püksid, varbad kinnistesse jalanõudesse pidetud ja naisel veel omakorda roosa sari kõige peal. Meie valgeid paljaid jalgu tervitavad häbelikud, sõbralikud pilgud. On veel kümme minutit selle ajani, mil maakler huvilistele kahetoalise üürikorteri ukse avab.

 

 

Kinnisvarafirma ja maakleri kaudu elamispinna otsimisele lisaks on Griffithis teisigi võimalusi. Kõige odavamalt saab vähenõudlik läbi siis, kui rajab oma kodu ratastele. Magamistuba on näiteks auto või minibussi tagumine pool, telk või miks ka mitte lihtsalt madrats. Ülejäänud elulised küsimused saab lahendada kohalikes parkides. 

 

Kes eelistab püsivat katust pea kohal, võib voodikoha hõivata ühes shared house‘is. Näiteks sellises, kus nelja magamistoaga majja on mahutatud korraga 17-pealine seltskond. Kõige suuremasse tuppa, mis võis kunagi olla midagi kinnise veranda taolist, on improviseeritud nööride ja värviliste tekkidega neli magamistuba. Suur osa nende majade elanikest on asiaadid, nii et riisipoti podisemisega saab ära harjuda. Ära saab harjuda ka võtmete puudumisega. Kes neid uksi tänapäeval ikka lukustab!

 

Veelgi seltskondlikum elukoht on mõnes ühiselamus, mis lisaks elukohale töötule rändurile ka töö leiab. Sellises hotellis võib tuba jagada nii kolme kui ka 19 inimesega.

 

Elukoha võimalusi on veel, aga vahepeal on kinnisvarafirma korteri näitamisele üsna suur hulk inimesi kogunenud ja kell jõuab täistunnile üha lähemale. Huvilisi on paarikümne ringis ja nad kõik, peale meie, on hindud. Nad on end poetanud kõikjale kahekorruselise maja ette, pilgud suunatud selle ühe, number 3, ukse suunas, mis kohe-kohe avaneb. Valge triiksärgi, musta pliiatsseeliku ja tugeva meigiga noor neiu läheneb uksele, käes suur kimp võtmeid ja mapp huviliste nimedega. Algab sipelgapesas toimuvale sarnane sagimine.

 

Juba on kümmekond inimest väikses kahe magamistoaga korteris ja inimesi läheb aina juurde. Sees on olukord veelgi kitsam, kui väljast võib tunduda. Korteri madalad laed ja päikesevalguseta aknad tekitavad mulje uberikust. Igal pool sagib tõmmusid huvilisi. Kapiuksed käivad lahti-kinni, konditsioneeri pult liigub käest kätte ja igast uksest väljub või siseneb keegi. “See ei ole hea,” nendib üks huviline lalisevas inglise keeles, viipab käega tumehalli kopituse suunas, mis katab nii toa seinu kui lagesid, ja vangutab küljelt küljele pead. Ei ole tõesti, nendime, ja ükshaaval hakkab korter tühjenema.

 

Maja ees, taas päevavalguses, seisab maakler, ümbritsetud inimpuntrast. Ta heidab neist pilgu üle ja küsib vabandaval toonil, kuidas meil läks. Ise raputab samal ajal pead.

 

Mõni päev ja korterivaatamine hiljem seisame selle sama kinnisvarabüroo ukse ees. Meil on seljas lohvakad tööriided – neoonid ja punase veini ning ligunenud tammelaastude plekkidega, jalas töösaapad. Kontor on moderne ning töötajad tugevalt meigitud. Loodame, et meile pakutud toolidele plekke ei jää! Allkirjastame lepingu ning kõlistame käes võtmekimbukest!