Lood läksid lehte

Vahepeal juhtus nii, et mu jutud kolisid Lääne Elusse.

Teine töökoht: kaks veinist hooaega

See küla on justkui mõnest vanast westernist. Ümberringi tuhm-oranžid põllud hallikas-rohekate kõrretuttide ja veel hallikamate lehtedega puudega. Peatänavat ääristavad vaateakendega majad ja pitsilise rõduga hotell. Iga hetk võiks mõni kaelaräti ja kaabuga kõvamees siin oma hobuse dramaatiliselt peatada ja pubis rusikaga lauale lüüa. Õhk on nii pinevalt vaikne, justkui oleks kohe-kohe ratsanikku oodata. Aga ei. Yenda peatänava poeakende taga ei ole täna enam elu. Aknad on hoolikalt dekoreeritud ämblikuvõrkude, kaltsude ja “kinnisvara rendile” kuulutustega; teise korruse korterite rõdul ei õitse ühegi perenaise lillepott. Täna on siin ainult hotell, hotelli pubi ja meie. (ja tegelikult on külas veel inimesi, lähimal naabril on näiteks ka neli koera!)

Korter, kuhu kolime, on privaatne (oleme ju ainsad elanikud ses majas) ja valgusküllane, avar ning mõnus. Kohe küla äärest leiame apelsini- ja viigimarjapuud ning vaid kilomeeter eemal on viinamarjad. Siia jääme kolmeks kuuks ning selle aja jooksul selgub ka Yenda nukra tänavapildi põhjus – mõned aastad tagasi ujutas vesi piirkonna üle. Pubisse sai näiteks sumbata põlvekõrguses vees. Pärast seda hakkasidki ärid tühjaks jääma ja alles jäi ainult pizzanimekiri vaateaknal. Muidugi pole süüdi ainult uputus – ka me ise eelistasime Yenda pubile kohti veidi suuremas linnakeses, Griffithis, mis vaid 15 km kaugusel.

Viigimarjad ja apelsinid (kiivid on poest)

Kui sündmustest ette rutata, siis täpselt sel ajal, kui me Yendast lahkusime, ületas koht ka Austraalia meedia uudisekünnise. Mõrvad ja kadumised figureerivad uudistes ikka, eriti jõuliselt, kui ohver on n-ö keskmine inimene. Griffithi ja Yenda loo keskmes oli noor naisõpetaja, kes ühel päeval ära kadus. Erakordsust lisab loole, et ta kadus – ja nagu hiljem selgus, mõrvati – päev enne oma pulmi. Griffithist pärit õpetaja tappis armukade kooli koristaja. Naise surnukeha leiti hiljem Yenda külje all olevast nukrast rahvuspargist, kus kuigipalju vaatamist kuival ajal just pole (ega vist ka vihmaga, tegelikult).

Cocoparra rahvuspargi kõige huvitavam puu.

Aga tagasi Yenda-aja algusesse. Siia tõid meid viinamarjad ja Casella veinitehas, kus valmistatakse miljoneid ja miljoneid liitreid veini – odavat Yellow Tale’i ja kallimat 1919; siidrit ja õlut Arvo. Arvo, muideks, on nn Austraalia keeles lühend afternoon’ist ehk pärastlõunast. Seda, et see mõne Eesti poisi nimi võiks olla, kohalikud väga ette ei kujuta.

Kolm kuud tehasetöölistena mööduvad eesti keeles suheldes ja puhates. Kõigest kaheksatunnised tööpäevad viis päeva nädalas ei suuda ühegi eestlase töövõimet ületada!

See kõik näeb välja nii, et suurte metalsete tsisternide vahel looklevad sajad reiejämedused torud ja voolikud. Viimased jooskevad maas sinka-vonka ja  torud suunduvad 13 meetri kõrgusel tünnide ülaosa juures sirgelt tünnist tünninini ja ühest “osakonnast” teise. Nende vahel vilksavad neoonkollased ja -oranžid särgid, peas vastava värviga kiivrid ja jalas mustad töömehesaapad. Kollased on püsitöötajad, oranžid hooajatöölised. Igaühe töö on teisest veidi erinev ja kõrvaltvaatajale ehk tüütu selgitada, sestap piirdun ühega – purustajaga.

Kes kõrgust pelgab, see tünni otsast alla ei vaata.

Esimene etapp viinamarjadest veini saamiseks on marjade purustamine. Casellal on selleks kaks purustamisala ja neis kokku kuus purustajat. Esimene on väiksem ja keskendub kõrgema sordi ja kallima hinnaga viinamarjadele. Teises, ehk nn tagumises, on neli purustajat ja tihti valatakse neisse viinamarjad, kus lehti-oksi marjadega pea sama palju.

Paljaid varbaid puust tünnides marjade sõtkumiseks siin vaja ei lähe – kogused on varvaste jaoks tohutud ja puust tünnegi pole. Selle asemel on hoopis 30 tonni mahutavad metalsed masinad, mis saadavad marjad olenevalt värvist otse tünni või pressi. Punased liiguvad 220 tonnistesse tankidesse, valged veel enne eraldi marjapressi. Minu kui “arvutitüdruku” töö on kogu seda liikumist arvutiga juhtida. Kui tsistern peaks ootamatult täis saama, on just selle ameti pidaja teinud vea – enne seda peaks arvuti abil tanki vahetama, et midagi üle ei voolaks. Purustajas töötavad veel masinate opereerijad, kes juhatavad viinamarjaveokid õigesse kohta, aitavad need tühjaks kallutada ja seejärel vaatavad, et marjad purustatud saaksid.

Purustaja päikeseloojang

Töö käigus tuleb olla ka elude päästja. Rekade kastidest jõuab purustajasse lisaks paarikümnele tonnile viinamarjadele üsna tihti ka mõni hiireke või sisalik. Keda päästa ei õnnestu, ootab kurb lõpp. Päästetud peavad ülejäänud päeva veetma pappkastis vaatamisväärsustena kuni öövahetuse “sisalikumees” nad koju võtab ja aeda lahti laseb.

Kogu omavaheline suhtlus käib two-way vahendusel. Kõigil on oma raadiosaatja, millest üksteist kuuldakse. Ühel päeval, kui päike on parajasti kuum, lülitub arvutitüdruku purustaja raadiokanalile mehehääl, mis paaniliselt uurib ühe tangi kasutuse kohta. Ülemus vastab rahulikult, et justnimelt sinna tanki me praegu marju ja mahla suunamegi ning mis võiks mehe mure olla. “See ajab kõik üle! See on igalpool!”

Ei ole võimalik! Kas viinamarjade kogused on valesti arvutatud ja tank on ootamatult täis saanud? Kas mõni saateleht on vahelt ära ununenud? Kas tank on ise ära ununenud? Kiire klõps arvutis ja purustaja seisab. Samas seiskub ka marjamahla voolamine mööda tangi külgi maha – meenutagem, et tank on 13 meetrit kõrge ja mahutab väga palju marjalöga. Kui üks toru, millest löga tanki jõuab, juhuslikult avausest välja tuleb, voolab kogu otse purustajast tulev sisu mööda tangi külge alla. Nii võib kaotsi minna tonnide viisi mahla ja maapinna katta mitmekümne sentimeetrise paksu kleepuva kihiga. Rääkimata nendest, kes juhuslikult mööda minnes punase dušhi alla jäävad. Tünn võib muidugi ka lihtsalt täis saada ja üle ajama hakata.

Mõni tünn on ülevalt pruunikas – sealt on kunagi viinamarjalöga alla valgunud.

Kuumal päeval hakkab viinamarjalöga kõrgel torudes samuti oma elu elama, mis võib viia action-stseenini. Ühe rahuliku Eesti poisi rutiinne torude kontrollimine sai just nii ootamatu pöörde. Poiss seisis tangi ääres ja andis loa marjade saatmiseks mööda liini, mida me polnud paar tundi kasutanud. Järsku hüppas pehme toru plahvatusega tangist välja ning poiss karjus raadiosse tungiva palve kraanid kinni keerata. Marjalöga oli igalpool. Kui olukord lahendatud ning tank veega üle lastud, naasis poiss purustaja juurde, ise näost lillasid täppe täis. “Õnneks plahvatas teisele poole, muidu ma oleks küll üleni punane ja kleepuv!”

Aga tagasi purustaja kontorisse, kus ülemus jookseb kiirelt tünni suunas samas kui arvutitüdruk oma pabereid kolm korda üle kontrollib. Viga ei ole – arvutused on õiged ja tünnis on ruumi küll. Selgub, et tuul on ühe toru lihtsalt tünnist välja puhunud. Labidamehed saavad nüüd kühveldada!

Ammusest esimesest töökohast

Nii külma ilma ma Austraalias oodata ei osanud! Näpud on peidetud pingule tõmmatud varrukatesse, tagumik toetub niiskele saepurusele metallplaadile ja silmad jooksevad külmast tuulest vett. Riided mu seljas on kaetud mullaga ja kell on nii varajane, et kukkki pole vist kirenud. Ebamugavustest hoolimata pean tõdema, et kõik on päris hästi ja suunurgad hoiavad üles.

Selliselt algas iga tööpäev mu esimesel töökohal Austraalias. Nüüdseks juba aasta tagasi algas karjäär hernekorjajana – farmeri autokastis kümnekonna reisijaga põllule kihutades. Taustaks tõdemus, et pea iga päikesetõus on siin ahhetamapanevalt fantastiline.

Sellise kastikaga sõitsime põllule, taamal valge kile all paprikavaod.

Keskpäevaks on oktoobrihommikune härmatis kevadpäikese ees taandunud ja muld näol seguneb higiga. Tühjaks korjatud hernevagude vahel sööme lõunat ja enne, kui päris kuumaks läheb, taandume küüni korjatut sorteerima ja pakkima. Esimest korda on meie, Rootsi tüdrukute ja Korea poistega seda tööd tegemas Jaapanist pärit paar. Inglise keelest nad kuigi palju aru ei saa, aga töötahet ja entusiasmi jagub ülearugi. Eriti tüdrukul, kes minuga ühte lauda saadetakse. Näpud käivad nobedasti, aga silm veel mitte nii nobedasti ja Nina, kes töö eest vastutab, õngitseb jaapanlanna hernekotist priske kauna.

“Näed,” ja tõstab hernekauna tüdrukule silmade kõrgusele, “kui hernes on nii paks, siis ta on üleküpsenud. Seda me ei paki.” Tüdruk ajab silmad suureks ja toob torru aetud suust esile madala ja pika “oooo!”, mis algab sügavalt ja lõppeb kõrgel äratundmise noodil.

Sellist reaktsiooni Nina ei oodanud. Tüdruk näeks hernest justkui esimest korda. Ja kinnitust, et tüdruk jutust aru sai, ka ei tulnud. Neiu reaktsioon kinnitas Ninale vaid seda, et tema näppude vahele pigistatud kaun on maailma kõige erakordsem ja vapustavam hernes. Ta proovib uuesti. “Lühike ja paks – halb. Pikk ja peenike – hea.” Jaapanlanna nägu lööb üüratust rõõmust särama. Ta nõksutab pead üles-alla ja korrutab: “thank you, thank you!” See tänu on siiras, aga mille eest, ei saa Nina päris lõplikult ikkagi aru.

Suvikõrvitsad korjatakse lindile, kust need otse kombaini pakkijaini jõuavad.

Aeg hernekorjana ei kesta kuigi kaua ja üsna pea hakkame farmis kõiki teisi ameteid proovima. Istutame, rohime, paigaldame nööre, loobime taimedele saepuru ja ikkagi ka korjame ning pakime. Hernestest saavad lehtpeedid, taldrikkõrvitsad, paprikad ja suvikõrvitsad. Tööd muutuvad seljale üha koormamaks, nimetissõrmed on püsivalt mustad ja lõhenevad ning igal õhtul vajuvad silmad juba enne kella seitsmest magamamineku aega kinni. Farmipidajad saavad aga üha armsamaks ning Austraalia aedviljatööstuse telgitagused selgemaks.

Klassikaline ilupilt farmi kõige läikivama traktoriga.

Farm, milles töötame, elatub peamiselt suvikõrvitsate müügist ja Itaalia päritolu aktiivne farmer alustab nende korjamist suure hurraaga. Näib, et põllud hakkavad saaki andma teistest taludest nädala võrra varem ning väikesed kriimud või erinevused suvikõrvitsate suuruses ei tähenda midagi. Poed ostavad ja toodang läheb. Prügiks, ehk lehmadele söögiks, viskame enda hinnangul umbes 30% korjatud suvikõrvitsatest. Need on need viljad, mis on kas korjates noaga sügava täkke sisse saanud, liiga kõverad ja koleda väljanägemisega või liiga suured, et austraallane neid poest ostaks.

Kategooria “prügi”

Mida aeg edasi, seda karmimaks läheb suvikõrvitsaturul. Pakkijad saavad uued juhised – austraallaste lemmiksuurus, pöidla ja nimetissõrme pikkus, tähendab, et kõik kastis olevad suvikõrvitsad on täpselt sama pikad. Veidi pikem läheb juba järgmisse, ehk odavamasse, kasti. Sama lugu lühemaga. Iga pisemgi kriim tähendab müügikõlbmatust ning tuleb sorteerida kasti, mida pakutakse peamiselt Korea restoranidele. Varem neile pakutud suurema kriimuga või veidi viltused suvikõrvitsad on nüüd prügi. Viskame tohutult suvikõrvitsaid ära. Vähemalt lehmadel on pidupäev! (Pidupäev on ka meil. Lehmadele mõeldud praak-suvikõrvitsaid võime lõpmatus koguses süüa ja ka teistele hostelisse viia. Sama lugu on teistes farmides ja seljakotirändurite rõõmuks on külmkapis ikka näiteks ühiseid jääkapsaid või suvikõrvitsaid.)

Farmer hindab, et äravisatu moodustab umbes poole suvikõrvitsatest ning töö selle üles korjamiseks ei tasu end enam ära. Selle sordiga on nüüdseks kõik ning edaspidi jälgime, kuidas tervel põllul suvikõrvitsad aina suurust koguvad ning hooaja lõpuks lihtsalt maha niidetakse ja ära visatakse. “Austraallased on oma aedviljade osas väga valivad. Ja just välimus on see, mis neid enim huvitab,” nendib farmer.

Meie farmeri meeleolu on tsükliline ja sõltub saagist. Kui paprikad valmis hakkavad saama, tõusevad ta suunurgad taas ülespoole.

Kuskil miskit toimub

“Teil, eestlastel, pole üldse tätoveeringuid.”

Noor Fidži päritolu ülemus sirutab kontoritoolil jalad välja ja tõstab tätoveeritud käed kuklale. Hambaork teeb kuldhambaga suus ringi. Inglaste, soomlaste, itaallaste ja kohalike kõrval näib see talle suurima erinevusena, mille kohta ta minult ise küsida tahab.

Lasen kiirelt veinitehases kahel hooajal töötanud ligi 60 eestlast silme eest läbi ja noogutan. (Hiljem saan teada, et eestlaste tätoveeringud on lihtsalt pluuside-pükste all peidus)

Kuigi austraallased eestlastest kuigipalju ei tea, on nad riigi ja rahvuse olemasoluga kursis ning noogutavad, kui seda mainitakse. Noogutusele järgneb tavaliselt täpsustav küsimus, et kus see riik ikkagi asub. Asukohast rohkem meenub kohalikele sõnaga “Eesti” teisi märksõnu.

Eestlased lähevad tööle.

“Yous are good workers,” nendib kolleeg, kui pärin, miks on kahe aastaga eestlaste arv töökohas neljakordistunud. Farmer, kelle juures varem töötasime, nõustub. Aga on üks “aga”. Farmis töötanud Eesti poiss oli väga töökas, aga jõi palju. Tahtis Austraalias kogutud rahaga Eestis maja osta, aga jõi palju. Igal tööpäeval, mis juhtus olema pärast vaba päeva, teatas noormees, et pole veel magama jõudnud. Väsinud, purjus ja rahata, aga töökas. “Lihtsalt kahju poisist.”

Kui “kaksteistkuud” ja “tere” südamelt ära saadud, tuleb tüdinud ohkel välja nuputada, kas Eestis koledaid tüdrukuid ka on. Ning seejärel, siiralt rõõmustades selgitada, et mu vanus pole 18, vaid hoopis 30-le lähemal.

Üks noor kohalik tüdruk ei suuda uskuda Eesti poisi juttu elektri ja autodeta kodumaast. Samas natuke ikka usub ka ja pärib, kuidas me seal tohutus külmas niimoodi hakkama saame.

Aga lõppude lõpuks on meil Skype!

PS: Sellest, kus seljakotiränduritest eestlased Austraalias töötavad, võid natuke rohkem lugeda Eesti Päevalehest.

Mahajäetud Austraalia

Üksikud pilvetupsud ujuvad rahulikult kõrgel helesinise taeva taustal. Rohukõrred kuivavad ja tuul keerutab põllult laisalt tolmu ringi. Konditsioneerita Holdeni pereauto vuhiseb aknad lahti mööda teed. Sihtkohani on veel sadakond kilomeetrit. Sama palju on seljataga. Kõik need 200 kilomeetrit joonistavad kaardil kolm sirget joont – otse, otse ja otse.

Kaart on pärit Lifehacker’i Austraalia kummituslinnade leheküljelt ja juhatab kuldse Holdeni Griffithile kõige lähema mahajäetud vaatamisväärsuseni. Endine roadhouse ehk teemaja neile, kes pikalt kõrbelisel maastikul otse sõitnud ja vahepeal kosutust otsivad. Tänaseks on sellest hoonest jäänud vaid legend ja kõhedavõitu majakarp keset tühjust. Vähemalt nii kirjutab veebikülg.

Varasemalt oleme sama lehekülje mahitusel otsinud Goulburni linnast üles mahajäetud orbudekodu – suursuguse räsitud maja rohkete katkiste akende ja paari sambaga. Puust rist ja klaasikillud ilmestasid sissepääsu, kui seda uudistama asusime. Vaikus lausa kajas majast. Astusime kragisevale verandale ja liikusime esimese toa poole.

St Johni orbudekodus elasid kunagi ainult poisid. Enam ei tohiks keegi elada, aga mõni ikka salaja elab.

Majast õhkus kõhedust ja eemal lendasid tuvid. Ettevaatlikud sammud toa keskele, mille seinad on kaetud vihaste sõnumitega. “Welcome to hell!” ja siia-sa-jääd olid neist peamised. Maast, kohe ukse juurest, leidsime suured vereloigud ja verised klaasitükid. Veri oli punane ja nägi värske välja. Teisele korrusele me ei läinud.

Seal, kus tuvid lendasid.

Austraalia punases südames juhatasid Lifehacker’i kaart ja sildid meid Mary Kathleeni kummituslinna. Majadest olid küll alles vaid sissesõiduteed ja tänavate võrgustik, ent väidetavalt on linnakese tekkepõhjuse – uraanikaevanduse – jäljed veel tugevalt näha. (Kui täiesti aus olla, siis oli see umbes 1000 kilomeetri raadiuses ainus vaatamisväärsus)

Tee, mis koosnes pea täielikult aukudest, näis suunduvat õigesse kohta. Paari kilomeetri pärast saime ka kinnituse. 4wd autodele sobilik rada lookles küngaste vahele. Meie pereauto ei pääsenud aga rajalegi. Ainus viis kaevanduseni jõuda oli jala. Päikesest tekkinud varjud üha pikenesid, maastik oli täis pikitud kaevandusest maha jäänud künkaid ja me ikka ei teadnud, mis suunas liikuda. Oli aeg küsida targematelt.

Meie tark mees taskust sai propellerid külge, tõusis õhku ja paljastas punase maa keskelt smaragdrohelise silma. Hindasime kauguseks kilomeetri ja kõrguseks kaks küngast. Piisav, et enne päikese loojumist tagasi jõuda.

Kuivanud võpsikust läbi ronides ilmutas end üha järgmine punane küngas. Ronitavad tõusud muutusid üha järsumaks ja kiviklibu jalge all üha lahtisemaks. Neljanda künka tippu jõudes saime väärilise tasu – rohekas-sinine veesilm, mida ümbritsesid punase-kollase kirjud astangud. Päike vajus aga halastamatult madalamale. Tagasiminek tähendas samade küngaste ületamist. Iga samm vallandas õhku siristava ritsikate parve. Ühtäkki Martin peatus ja palus mul rahulikult, samas kiirel sammul, tema juurde minna. Meist vaid meetri kaugusel lebas kollane madu, kes näis kohtumisest sama ehmunud kui meie. Ta puges lähima kivi taha peitu ja jälgis pingsalt, kui temast eemaldusime. Jõudsime autoni kuldsete päikesekiirtega samal ajal.

Keset tühjust asuva teemaja juures pole ühtegi küngast, mida ületada. On paar puud ja tolm. Maja veranda on kaetud linnukakaga, ukseavad ämblikuvõrkudega kinni müüritud. Mõned uksed on lukustamata. Keset vaikust ja tühjust on aeg seisma jäänud. Ühel kapikesel, valge pitslinaga kaetud voodi kõrval puhkavad mumifitseeritud väljanägemisega kuivanud koer ja kass.

Ühe puu pubi sai nime ainsa puu järgi, mis seal kandis kasvas. Meie silm seletas ümberringi vähemalt seitset.

Naabrid: lugu makaronidest ja matšeetest

Esimeses elukohas Austraalias oli meil palju erinevaid naabreid. Alguses oli neid selles maakoha tööhotellis umbes kümmekond (enamjaolt sakslased), hiljem neli-viis korda rohkem. Mitmekesisus rikastab ja nii elades avastasime, et on inimesi, kellele meeldib oma ülejäänud pastat kraanikausis hoida. Või inimesi, kes ei pea paljuks pärast duši all käimist järgmisele veekraan lahti jätta.

Jaapanlane, kes ei jätnud makarone kraanikaussi, ühiselamu köögis.

Meie teises elukohas naabreid polnudki. Vähemalt nii näis alguses. Yenda väikelinna peatänaval võis kunagi kolm-neli äri olla, aga selleks ajaks, kui meie nende kohal asuvassse korterisse kolisime, olid alles vaid ämblikuvõrgud ja pleekinud pitsamenüü.

Korteris elades hakkas end aga üha enam ilmutama üks roosa kuju. See oli kõrvalmaja külge ehitatud elumaja hoovis, kus lõõskava päikese käes roosa kuju end näitas: tugevalt päevitunud, kõhn ja kortsuline; koheva lokkis blondi pea ja napi erkroosa riietusega. Nii ta võbeles aeglases tempos ringi, tõstis aeda kaunistades heinapakke ringi või tõreles oma nelja koeraga.

Järgmisi naabreid kujutlesin enne nendega kohtumist tätoveeritud jõuliste ja tahumatute tüüpidena. Nad töötasid söekaevanduses graafikuga viis päeva tööl, viis vaba, viis ööd tööl ja jälle viis vaba. Läks mööda kaks nädalat enne kui neid hirmsaid tüüpe nägin: 50ndates mees ja naine, kes õpetasid meid hautatud kana valmistama, rääkisid Skandinaavia ja Ungari väärtfilmidest ning jagasid oma Time’i numbreid. Tätoveeringute kohta ei küsinud.

Ja siin me nüüd oleme, Griffithis, punastesse tellistesse uppunud korteris. Viie minuti pärast stardime tööle. Astun, prügikott käes, lõõskava päikese kätte ja tutvun uue naabriga.

Esmalt märkan pleekinud roosat turbanit, mis naabri pea ümber seotud. Seejärel suurt punast tugitooli, mida mees enda järel uksest hoovi – meie ühisesse parkimisplatsi – lohistab. Ja siis märkan mehe käes ligi meetri pikkust matšeete taolist relva.

Tugitool peatub keset platsi. Indiast pärit mees asub seda matšeetega taguma. Tema näos pole ühtki emotsiooni. Lahtisest garaažist liitub olukorraga hindu päritolu naine ja teismeline poiss. Mõlemad jälgivad mehe enesekindlat tugitooli peksmist eemalt, üks murelikult, teine lõbustatult.

Mees peatab hoobid ja astub ettevaatlikult päevi näinud toolile lähemale. Tasa-tasa läheneb matšeete ots tooli lingile. Plõks! Jalatugi plaksatab vaikuses üles. Matšeete tera liigub selle poole, tõstab aeglaselt pehmendava kanga ja paljastab selle alla kerra tõmbunud tumeda helkiva kogu – mürgine Austraalia mustmadu (red-bellied black snake).

Matšeetega mees näib teadvat, mida teha. Ta vehib relvaga, nendib midagi hindi keeles naisele ja pühib higi. Mina pean siinkohal stseeni maha jätma, tööle suunduma ja lootma, et naabripere tugitooli uss-okupandilt tagasi saab.

Koduotsingul

Plop, plop, plop.

 

Kaks jalapaari loivab mööda teed, taustaks Austraalia rahvusheli – varbavaheplätude kummitalla plaksuv kõla.

 

Plop, plop, plop.

 

Tänase kuuma päikese all on isegi varbavaheplätud liiga kinnised jalanõud. Aga kodu on vaja.

 

Kodu, kuhu põgeneda 40c kuumuse eest konditsioneeri alla. Kodu, mille külmkappi peita arbuusisektoreid, mis muidu Austraalia suves poole tunniga hapuks läheks. Kodu, kuhu laotada laiali oma neoonvärvides töösärgid ja jätta viinamarjased terasninaga saapad, kartmata, et öö jooksul mõni ämblik või madu neid oma pesaks pidama võib hakata.

 

Sellise kodu potentsiaaliga kohti siin New South Walesis Griffithi linnakeses hooajatöölistele jagub. Paarikümne tuhande elanikuga linna ümber laiuvad apelsiniistandused, veinitehased ja viinamarja põõsad, arbuusi- ja melonipõllud. Ainuüksi Casella Family Brands palkab viinamarjahooajaks sadakond ajutist töötajat, kes igal aastal samal ajal kodu otsib. Abikäsi vajavad ka kõik pitsa-pasta-gelato kohad – mõnikord võib lausa tunduda, et oled sattunud veidrasse Itaaliasse. Sellisesse, kus ühele sõidurajale mahub vähemalt kaks autot, golfiväljakul mõnulevad hämarikul kängurud, ja vanapaar, papil soliidne soni peas, toriseb üksteisele “mamma mia!” enne kui tuttavat hello-ga tervitab. Isegi “maffia” kõlab sosinal ja suurte silmade saatel kohalike huulilt.

 

Koduotsinguil plätupaar kohtub itaallaste asemel aga indialastega. Nad seisavad kolmekesi keskpäevase päikese eest hoovi ainsa puu varjus. Hoolimata kuumakraadidest on neil pikad püksid, varbad kinnistesse jalanõudesse pidetud ja naisel veel omakorda roosa sari kõige peal. Meie valgeid paljaid jalgu tervitavad häbelikud, sõbralikud pilgud. On veel kümme minutit selle ajani, mil maakler huvilistele kahetoalise üürikorteri ukse avab.

 

 

Kinnisvarafirma ja maakleri kaudu elamispinna otsimisele lisaks on Griffithis teisigi võimalusi. Kõige odavamalt saab vähenõudlik läbi siis, kui rajab oma kodu ratastele. Magamistuba on näiteks auto või minibussi tagumine pool, telk või miks ka mitte lihtsalt madrats. Ülejäänud elulised küsimused saab lahendada kohalikes parkides. 

 

Kes eelistab püsivat katust pea kohal, võib voodikoha hõivata ühes shared house‘is. Näiteks sellises, kus nelja magamistoaga majja on mahutatud korraga 17-pealine seltskond. Kõige suuremasse tuppa, mis võis kunagi olla midagi kinnise veranda taolist, on improviseeritud nööride ja värviliste tekkidega neli magamistuba. Suur osa nende majade elanikest on asiaadid, nii et riisipoti podisemisega saab ära harjuda. Ära saab harjuda ka võtmete puudumisega. Kes neid uksi tänapäeval ikka lukustab!

 

Veelgi seltskondlikum elukoht on mõnes ühiselamus, mis lisaks elukohale töötule rändurile ka töö leiab. Sellises hotellis võib tuba jagada nii kolme kui ka 19 inimesega.

 

Elukoha võimalusi on veel, aga vahepeal on kinnisvarafirma korteri näitamisele üsna suur hulk inimesi kogunenud ja kell jõuab täistunnile üha lähemale. Huvilisi on paarikümne ringis ja nad kõik, peale meie, on hindud. Nad on end poetanud kõikjale kahekorruselise maja ette, pilgud suunatud selle ühe, number 3, ukse suunas, mis kohe-kohe avaneb. Valge triiksärgi, musta pliiatsseeliku ja tugeva meigiga noor neiu läheneb uksele, käes suur kimp võtmeid ja mapp huviliste nimedega. Algab sipelgapesas toimuvale sarnane sagimine.

 

Juba on kümmekond inimest väikses kahe magamistoaga korteris ja inimesi läheb aina juurde. Sees on olukord veelgi kitsam, kui väljast võib tunduda. Korteri madalad laed ja päikesevalguseta aknad tekitavad mulje uberikust. Igal pool sagib tõmmusid huvilisi. Kapiuksed käivad lahti-kinni, konditsioneeri pult liigub käest kätte ja igast uksest väljub või siseneb keegi. “See ei ole hea,” nendib üks huviline lalisevas inglise keeles, viipab käega tumehalli kopituse suunas, mis katab nii toa seinu kui lagesid, ja vangutab küljelt küljele pead. Ei ole tõesti, nendime, ja ükshaaval hakkab korter tühjenema.

 

Maja ees, taas päevavalguses, seisab maakler, ümbritsetud inimpuntrast. Ta heidab neist pilgu üle ja küsib vabandaval toonil, kuidas meil läks. Ise raputab samal ajal pead.

 

Mõni päev ja korterivaatamine hiljem seisame selle sama kinnisvarabüroo ukse ees. Meil on seljas lohvakad tööriided – neoonid ja punase veini ning ligunenud tammelaastude plekkidega, jalas töösaapad. Kontor on moderne ning töötajad tugevalt meigitud. Loodame, et meile pakutud toolidele plekke ei jää! Allkirjastame lepingu ning kõlistame käes võtmekimbukest!