See küla on justkui mõnest vanast westernist. Ümberringi tuhm-oranžid põllud hallikas-rohekate kõrretuttide ja veel hallikamate lehtedega puudega. Peatänavat ääristavad vaateakendega majad ja pitsilise rõduga hotell. Iga hetk võiks mõni kaelaräti ja kaabuga kõvamees siin oma hobuse dramaatiliselt peatada ja pubis rusikaga lauale lüüa. Õhk on nii pinevalt vaikne, justkui oleks kohe-kohe ratsanikku oodata. Aga ei. Yenda peatänava poeakende taga ei ole täna enam elu. Aknad on hoolikalt dekoreeritud ämblikuvõrkude, kaltsude ja “kinnisvara rendile” kuulutustega; teise korruse korterite rõdul ei õitse ühegi perenaise lillepott. Täna on siin ainult hotell, hotelli pubi ja meie. (ja tegelikult on külas veel inimesi, lähimal naabril on näiteks ka neli koera!)
Korter, kuhu kolime, on privaatne (oleme ju ainsad elanikud ses majas) ja valgusküllane, avar ning mõnus. Kohe küla äärest leiame apelsini- ja viigimarjapuud ning vaid kilomeeter eemal on viinamarjad. Siia jääme kolmeks kuuks ning selle aja jooksul selgub ka Yenda nukra tänavapildi põhjus – mõned aastad tagasi ujutas vesi piirkonna üle. Pubisse sai näiteks sumbata põlvekõrguses vees. Pärast seda hakkasidki ärid tühjaks jääma ja alles jäi ainult pizzanimekiri vaateaknal. Muidugi pole süüdi ainult uputus – ka me ise eelistasime Yenda pubile kohti veidi suuremas linnakeses, Griffithis, mis vaid 15 km kaugusel.
Viigimarjad ja apelsinid (kiivid on poest)
Kui sündmustest ette rutata, siis täpselt sel ajal, kui me Yendast lahkusime, ületas koht ka Austraalia meedia uudisekünnise. Mõrvad ja kadumised figureerivad uudistes ikka, eriti jõuliselt, kui ohver on n-ö keskmine inimene. Griffithi ja Yenda loo keskmes oli noor naisõpetaja, kes ühel päeval ära kadus. Erakordsust lisab loole, et ta kadus – ja nagu hiljem selgus, mõrvati – päev enne oma pulmi. Griffithist pärit õpetaja tappis armukade kooli koristaja. Naise surnukeha leiti hiljem Yenda külje all olevast nukrast rahvuspargist, kus kuigipalju vaatamist kuival ajal just pole (ega vist ka vihmaga, tegelikult).
Cocoparra rahvuspargi kõige huvitavam puu.
Aga tagasi Yenda-aja algusesse. Siia tõid meid viinamarjad ja Casella veinitehas, kus valmistatakse miljoneid ja miljoneid liitreid veini – odavat Yellow Tale’i ja kallimat 1919; siidrit ja õlut Arvo. Arvo, muideks, on nn Austraalia keeles lühend afternoon’ist ehk pärastlõunast. Seda, et see mõne Eesti poisi nimi võiks olla, kohalikud väga ette ei kujuta.
Kolm kuud tehasetöölistena mööduvad eesti keeles suheldes ja puhates. Kõigest kaheksatunnised tööpäevad viis päeva nädalas ei suuda ühegi eestlase töövõimet ületada!
See kõik näeb välja nii, et suurte metalsete tsisternide vahel looklevad sajad reiejämedused torud ja voolikud. Viimased jooskevad maas sinka-vonka ja torud suunduvad 13 meetri kõrgusel tünnide ülaosa juures sirgelt tünnist tünninini ja ühest “osakonnast” teise. Nende vahel vilksavad neoonkollased ja -oranžid särgid, peas vastava värviga kiivrid ja jalas mustad töömehesaapad. Kollased on püsitöötajad, oranžid hooajatöölised. Igaühe töö on teisest veidi erinev ja kõrvaltvaatajale ehk tüütu selgitada, sestap piirdun ühega – purustajaga.
Kes kõrgust pelgab, see tünni otsast alla ei vaata.
Esimene etapp viinamarjadest veini saamiseks on marjade purustamine. Casellal on selleks kaks purustamisala ja neis kokku kuus purustajat. Esimene on väiksem ja keskendub kõrgema sordi ja kallima hinnaga viinamarjadele. Teises, ehk nn tagumises, on neli purustajat ja tihti valatakse neisse viinamarjad, kus lehti-oksi marjadega pea sama palju.
Paljaid varbaid puust tünnides marjade sõtkumiseks siin vaja ei lähe – kogused on varvaste jaoks tohutud ja puust tünnegi pole. Selle asemel on hoopis 30 tonni mahutavad metalsed masinad, mis saadavad marjad olenevalt värvist otse tünni või pressi. Punased liiguvad 220 tonnistesse tankidesse, valged veel enne eraldi marjapressi. Minu kui “arvutitüdruku” töö on kogu seda liikumist arvutiga juhtida. Kui tsistern peaks ootamatult täis saama, on just selle ameti pidaja teinud vea – enne seda peaks arvuti abil tanki vahetama, et midagi üle ei voolaks. Purustajas töötavad veel masinate opereerijad, kes juhatavad viinamarjaveokid õigesse kohta, aitavad need tühjaks kallutada ja seejärel vaatavad, et marjad purustatud saaksid.
Purustaja päikeseloojang
Töö käigus tuleb olla ka elude päästja. Rekade kastidest jõuab purustajasse lisaks paarikümnele tonnile viinamarjadele üsna tihti ka mõni hiireke või sisalik. Keda päästa ei õnnestu, ootab kurb lõpp. Päästetud peavad ülejäänud päeva veetma pappkastis vaatamisväärsustena kuni öövahetuse “sisalikumees” nad koju võtab ja aeda lahti laseb.
Kogu omavaheline suhtlus käib two-way vahendusel. Kõigil on oma raadiosaatja, millest üksteist kuuldakse. Ühel päeval, kui päike on parajasti kuum, lülitub arvutitüdruku purustaja raadiokanalile mehehääl, mis paaniliselt uurib ühe tangi kasutuse kohta. Ülemus vastab rahulikult, et justnimelt sinna tanki me praegu marju ja mahla suunamegi ning mis võiks mehe mure olla. “See ajab kõik üle! See on igalpool!”
Ei ole võimalik! Kas viinamarjade kogused on valesti arvutatud ja tank on ootamatult täis saanud? Kas mõni saateleht on vahelt ära ununenud? Kas tank on ise ära ununenud? Kiire klõps arvutis ja purustaja seisab. Samas seiskub ka marjamahla voolamine mööda tangi külgi maha – meenutagem, et tank on 13 meetrit kõrge ja mahutab väga palju marjalöga. Kui üks toru, millest löga tanki jõuab, juhuslikult avausest välja tuleb, voolab kogu otse purustajast tulev sisu mööda tangi külge alla. Nii võib kaotsi minna tonnide viisi mahla ja maapinna katta mitmekümne sentimeetrise paksu kleepuva kihiga. Rääkimata nendest, kes juhuslikult mööda minnes punase dušhi alla jäävad. Tünn võib muidugi ka lihtsalt täis saada ja üle ajama hakata.
Mõni tünn on ülevalt pruunikas – sealt on kunagi viinamarjalöga alla valgunud.
Kuumal päeval hakkab viinamarjalöga kõrgel torudes samuti oma elu elama, mis võib viia action-stseenini. Ühe rahuliku Eesti poisi rutiinne torude kontrollimine sai just nii ootamatu pöörde. Poiss seisis tangi ääres ja andis loa marjade saatmiseks mööda liini, mida me polnud paar tundi kasutanud. Järsku hüppas pehme toru plahvatusega tangist välja ning poiss karjus raadiosse tungiva palve kraanid kinni keerata. Marjalöga oli igalpool. Kui olukord lahendatud ning tank veega üle lastud, naasis poiss purustaja juurde, ise näost lillasid täppe täis. “Õnneks plahvatas teisele poole, muidu ma oleks küll üleni punane ja kleepuv!”
Aga tagasi purustaja kontorisse, kus ülemus jookseb kiirelt tünni suunas samas kui arvutitüdruk oma pabereid kolm korda üle kontrollib. Viga ei ole – arvutused on õiged ja tünnis on ruumi küll. Selgub, et tuul on ühe toru lihtsalt tünnist välja puhunud. Labidamehed saavad nüüd kühveldada!
siin, seal, igal pool 